Silentium!

Et alustame siis. Elole tema päris oma võrgupäevik.

2 aastat on kadunud nagu liiv peost, säilides vaid põgusate kildude ja piltidena. Ja ajal, kui kogu elu näib ära arvutites elutsevasse libategelikkusesse kanduvat, on võrgupäeviku pidamine kuidagi palju mugavam kui vanamoodne sulepea ja vihu variant. (Võib-olla peaks Elole sulepea ja pudeli tinti ostma, juba praegu, et tal kooli minnes mõni muinasväärtus olemas oleks?)
Ja ma ei ole ise eriline päevikupidaja-inimene. Küllap sellepärast ei olegi mul päevikut raseduse algusest alates või siis näiteks vihku, mis algaks tavapärase sünnituslooga: "Siis läksid veed ja tulid valud ja..." Päeviku pidamine eeldab minu jaoks mingit eelhäälestust, meeleolu ja aega. Enam aega kui võrku kirjutamine ja ülesriputamine nõuab. Nii kummaline kui see ka ei tundu. No viskad kasvõi tööd imiteerides mõne päevamõtte või tähelepaneku siia üles. Ja see jääb alles, sageli koos sellega ka midagi hetke värskusest ja vaimust, mis õhtuks või järgmiseks päevaks või vähemväsinud olekus tabatud inspiratsioonihetkeks võib juba meelest läinud olla.

Väike laps on nii imetabane mutukas. Temaga juhtub pidevalt midagi. Tema tähelepanekud, maailma avastamise ja kirjeldamise katsed, seosed mida ta ümbritsevat jälgides teeb ja muud uitmõtted on sedavõrd ainulaadsed, vahvad ja sügavmõttelised, et kahju oleks kõike kaotada.

Proovime vähemalt.