Kuulake - kui süüdatakse tähti...
Paljudel Olulistel Lugudel eellugu, kus antakse märku Kangelase peatsest ilmumisest igasuguste ebamaiste müstiliste ja tavatute märkidega. Ja mis võiks olla olulisem Eluloost?
Niisiis: Kunagi ammu-ammu aega tagasi, noh, nii aastapäevad ja natuke peale enne Kangelase ilmumist...
See oli aastalõpu-aegu.
Hilja õhtul hangedesse kaevatud rada pidi meie suurepärase välikemmergu poole krudistades lippasid peas igasugu aastalõpulised mõtted ning uueaastahõngulised visioonid. Ja üks viimastest oli, just rehe nurga tagant välja astudes ning maja taga avara põllu kohal kummuva tähistaevaga silmitsi jäädes, et tegelikult tahaksin ma last. Mitte et just jalamaid ja nüüd kohe, aga see valmisolek lapse saamiseks (või siis Kangelase ilmumiseks) lõi meeltest läbi nagu ilmutus.
KÕMM! langes risti üle taeva suure heleda sabaga täht, nagu tahaks sealt ülalt keegi tema seljas peadpidi põlluvagude vahele viskuda.
Ma olin tummakslöödud. Kõik me ju teame, et kui täht langeb, siis tuleb midagi soovida - langemise põgusa hetke jooksul. Ja siis see soov läheb täide. Teinekord vahid, sellest teadmisest innustatuna, pikki minuteid, kael kõveras, üles tähtede poole ja posid oma salajast sundsoovi, aga ei midagi. (Ma ei ole kindel, kas näiteks tähesadude ajal oma soovinimekirja skandeerida on ses mõttes aus?) Ja seal ma siis nüüd olin - uitmõteid omaette pobisedes ja külma kirudes rabati mind endega jalust.
Aga edasi oli vaikus. Ei mingeid langevaid tähti enam. Elu läks samasugust rada pidi edasi veel mitu pikka kuud - ahi ajas ikka karmu sisse, meie armastusväärne ja ürgvana Renault Electronic 11 (hellitusnimega Rosinante) kaotas suures külmas ka tahhomeetri ning soojasüsteemi ja tihased-leevikesed pirtsutasid kaerahelvestega, nõudes solvunud sidina ja viiksumisega päevalilleseemneid ning pekki.
Kevadel ühel korralisel arstilkäigul aga selgus, et tähed teadsid tõtt.
Umbes 8 kuud hiljem sündis ühel sama kargel ja külmal talveööl Elo.
Kangelane oli saabunud. Oodatust varem. Ja on ennast kenasti sisse seadnud.
Maailm oodaku vaid!
Niisiis: Kunagi ammu-ammu aega tagasi, noh, nii aastapäevad ja natuke peale enne Kangelase ilmumist...
See oli aastalõpu-aegu.
Hilja õhtul hangedesse kaevatud rada pidi meie suurepärase välikemmergu poole krudistades lippasid peas igasugu aastalõpulised mõtted ning uueaastahõngulised visioonid. Ja üks viimastest oli, just rehe nurga tagant välja astudes ning maja taga avara põllu kohal kummuva tähistaevaga silmitsi jäädes, et tegelikult tahaksin ma last. Mitte et just jalamaid ja nüüd kohe, aga see valmisolek lapse saamiseks (või siis Kangelase ilmumiseks) lõi meeltest läbi nagu ilmutus.
KÕMM! langes risti üle taeva suure heleda sabaga täht, nagu tahaks sealt ülalt keegi tema seljas peadpidi põlluvagude vahele viskuda.
Ma olin tummakslöödud. Kõik me ju teame, et kui täht langeb, siis tuleb midagi soovida - langemise põgusa hetke jooksul. Ja siis see soov läheb täide. Teinekord vahid, sellest teadmisest innustatuna, pikki minuteid, kael kõveras, üles tähtede poole ja posid oma salajast sundsoovi, aga ei midagi. (Ma ei ole kindel, kas näiteks tähesadude ajal oma soovinimekirja skandeerida on ses mõttes aus?) Ja seal ma siis nüüd olin - uitmõteid omaette pobisedes ja külma kirudes rabati mind endega jalust.
Aga edasi oli vaikus. Ei mingeid langevaid tähti enam. Elu läks samasugust rada pidi edasi veel mitu pikka kuud - ahi ajas ikka karmu sisse, meie armastusväärne ja ürgvana Renault Electronic 11 (hellitusnimega Rosinante) kaotas suures külmas ka tahhomeetri ning soojasüsteemi ja tihased-leevikesed pirtsutasid kaerahelvestega, nõudes solvunud sidina ja viiksumisega päevalilleseemneid ning pekki.
Kevadel ühel korralisel arstilkäigul aga selgus, et tähed teadsid tõtt.
Umbes 8 kuud hiljem sündis ühel sama kargel ja külmal talveööl Elo.
Kangelane oli saabunud. Oodatust varem. Ja on ennast kenasti sisse seadnud.
Maailm oodaku vaid!
posted by Katrin | 1:47 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home