Elo-olud

Elo kobib pühapäeva hommikul voodist välja:" Kus issi on?"
Läheb teise tuppa, kus ka kedagi ei ole:" Kus issi pani?"
Natuke nõutult:" Hmh, minema pani..."

***
Sõidame talvehommikul linna poole ja põldude peal on paks valge udu.
Näitan Elole näpuga udu suunas ja seletan, et see valge asi seal lume kohal on udu.
Elo võtab asja kokku: "See on seal udupeen."

Sõidame autoga linnas ja Elo näitab eessõitva auto poole: "See on suits!"
"Ei ole, see on toss. Autol tuleb sealt tossu."
"See on toss. Autol on toss väljas..."

***

Õhtul enne magamaminekut kreemitame jalgu. Mina räägin, et peame nüüd jalgadele kreemi panema, sest muidu tulevad säärtele kestendavad laigud, mis kuivavad katki ja siis on paha ja valus.
Elo: "Lähevad katki ja siis on hullumaja..."

***

Üsna tavaline hommikune monoloog koos tegevustega, nii 15-20 minuti jooksul. (Eriti tavaline pühapäeva hommikutel, nii kella 7 ajal.)
Heatujuliselt: "Elo ärkas üles!"
Otsustavalt: "Elo tahab emmele kaissu!"
Kui ma sellele kohe ei reageeri, siis sama, ainult nõudlikumalt.
Kui ma ikka ei reageeri, siis lendavad minu pea suunas - tema väikest kogu ja toas valitsevat pimedust arvestades hämmastavalt täpselt - padi, tekk ja kaisuloomad. Elo saab kaissu ja ning võtab oma teki ja padja ENDALE kaissu, sätib end KESET minu voodit, KESET minu patja ning kraabib enda peale suurema osa minu tekist.
Kui ma julgen mingis osas protesteerida, siis järgneb sellele esimene hommikujonn. Kella 7 kohta piisavalt ärritav.
Mõningase kemplemise, nutmise ja läbirääkimiste tulemusena saan ma endale padjanurga, veerandi tekist ja u 20 cm laiuse riba voodiservast. Tingimusel, et magan näoga tema poole ja ta saab mul kahe käega ümber kaela kinni hoida. Tema tekk ja padi on turvaliselt tema selja taga.
Heal juhul me magame. Halvemal juhul käib üks kohutav siblimine ja kogu voodis tehakse suuri ümberkorraldusi - peamiselt selles osas, et minul on liiga palju patja, tekki ning häbematult lai osa voodist. Ning 10 väikest jõulist ja usinat varvast kaevavad mul nabas.
Mõne aja pärast, reipalt ja optimistlikult: "Elo ärkas üles! Emme ärkas ka üles!"
Kui reaktsioone ei järgne st ma ei hüppa rõõmsalt püsti ja ei hakka temaga suhtlema, siis tõmmatakse pealt ära tekk ja: " Elo ärkas üles. Emme ei maga enam. Emme ärkas ka üles. Lähme kööki putru keetma."
Viimast lauset korratakse erinevate intonatsioonide ja hääletugevusega seni kuni ma end püsti ajan ja me lähme koos kööki tegutsema.
Tema suunavate märkuste ja reipa juhendamise saatel paneme üles kohvivee, teeme pliidi alla tule ning käime koos WC-s (Emme tahab pissile, Elo tuleb seltsi kaasa).
Hommik on alanud.

Ja kui tsiteerida Elot (voodist välja ronides ja padinal köögi poole vudides):
"Elo älkas üles! Elo älkas üles! Suulepälane! Elo älkas üles!"

***