Kunst kuulub rahvale...

... ning valmistatakse moodsale postmodernistlikule ajale kohaselt hetketunnetuse ajel käepärastest saadaolevatest näppujuhtunud vahenditest. Nagu esituskunstile kohane, on oluline ise kogu asjast rõõmu tunda ning teisi üllatada.

Kõige sobivam ajahetk juhtumiskunsti korraldamiseks on see õnnis nädalavahetuse hommikutund, kui Vaene Väsinud Emme loodab ärkamishetke kella 7-8 pealt kuskile inimlikumasse ajahetke venitada, ning, arvates lapsukese rõõmsalt mängimas olevat, natukene tukkuda üritab. (Nüüdseks suudan ma hommikuti magada padulärmis - raadio, Elo laulmine ja õiendamine, et miks ma ikka üles ei tule, kassi kräunumine jms olmemüra. Aga mu uni kaob hetkega, kui ühtäkki Kahtlaselt Vaikseks jääb. Siis ma suisa viskun voodist välja ja lähen vaatama, mis teoksil on.)

Käepärasteks vahenditeks kõlbavad kehamaalingu-kunsti puhul huulepulgad. (Kas teie teadsite KUI raskesti tuleb heledatest lapsejuustest välja tagasihoidlik roosa - kas-sul-on-tõesti-midagi-peal-värvi huulepulk?) Mina ei teadnud. Ja nüüd ei ole mul enam ka ühtegi huulepulka. On veel huuleläige, aga küllap on see vaid aja küsimus, millal Elo avastab korkide keeramise müstika. Siis ei ole mul ka ripsmetušši enam, ma kardan.

Kahjuks ei ole meil digifotokat, muidu ma riputaksin siia ülesvõtte Elo viimasest kunstiüllitisest. Kes oleks võinud arvata, et 6-7 pesukaitsest (ma arvan, et kaubamärk ei mängi rolli) ning kahest toonist tekstimarkeritest saab sedavõrd meeliülendava ning värvika poolpäikese-poollille. Minu kirjutuslaua peale loomulikult. Asjalikult viimast pesukaitset paremasse asendisse kleepides ning kohendavalt patsutades teatas lapsuke: "Elo tegi nüüd lollakust." Ja ronis laua pealt maha.

Aga poollill-poolpäike ise oli vahva ja värvikas - heleroosa ja -roheline valgel.
Väga naiselik. Väga (post)modern. Wägga Gunzt.