Elotarkus

Vahepeal on nii palju aega mööda läinud ja pole midagi kirjutatud. Ei teagi, kuhu aeg kaob, aga no lihtsalt kaob. Siia siis mõned elotarkused viimasest kolmest kuust.

***

Sõidame Eloga palju autoga ning jõudumööda üritan ma talle ka liiklust seletada: näiteks et valgusfoori ees peab seisma jääma kui punane tuli on ja et edasi võib sõita ainult rohelise tulega. Ja ikka, iga kord kui me foori taha seisma jääme, nõuab Elo: "Sõidame edasi!" ning mina siis jälle seletan fooritulesid jms.
Ma arvan, et see oli kuskil veebruaris, kui Elo tuli välja omapoolse käsitlusega liikluskorralduse eripäradest. Seisime jälle foori taga ja Elo nõudis edasisõitmist. Mina seletasin, et praegu on meile punane tuli ja sõita ei tohi ning küsisin siis, et kas ta teab, millal võib edasi sõita.
Elo teadis: "Ütle: palun sõita! Siis tohib."

***

Mai alguses ostsin Elole Kaplinski "Kaks päikest". (Tegelikult endale ka.) Ja nüüd loeme õhtuti teistmoodi muinasjutte unelugudeks. Ma ei tea täpselt, mida laps sellest tuletoomisest ja kollindusest aru saab, aga talle meeldib. Kuulab loo ära ja siis võtab raamatu enda kätte, lappab seda suvaliselt, vahel on raamat ka tagurpidi käes, ja loeb mulle muinasjuttu:
"Siin elasid suured kalad. Ujusid ringi. Täitsa ilusad kalad."
"Ükskord elas üks mees. Tal oli suur silm. Läks ujuma."
"Teinekord elas kala. Suur. Ta läks tööle."
Siis vaatab mulle rahuolevalt silma ja teatab: "Läbi."

***

Käisime metsas piibelehti korjamas. St mina korjasin lilli ja Elo sõi jänesekapsast. Vahva on see, et ta tunneb need lehed juba täitsa ära - 2a4k kohta pole ju paha?
Korjan mina siis lilli, koerad lällavad niisama ümbruskonnas ringi ja kass kondab ka lähikonnas.
Järsku tuleb Elo mulle selja taha, kass sabas, vaatab mind ja teatab: "Elo läheb kaob nüüd ära. Tsau!" Ja kõnnib minema.
Natuke hiljem, kui ma ragina peale talle järgi jõuan ja küsin, et kus ta siis oli ja miks ta mu hõikumisele ei vastanud, teatab laps:" Aga Elo oli kadunud."

Pisut hiljem astun kuskile oksa otsa ja kummardun kriimustust vaatama. Elo vaatab ja ütleb väga mureliku ja hoolitseva häälega: "Sulle astus puuk peale."

***

Hommik. Elo teeb issile pea peale pai ja räägib: "See on issi. Issi on ilus. Issi on suur. Issi on karvane. Teeb issile pai."

***

Misiganes pättusest ja pahandusest tuleva tüli peale kipub Elo viimasel ajal teatama, väga resoluutsel häälel: "Mina ei tegele sinuga praegu."

***

Mai alguses sätime ühel hommikul end sünnipäevale minema. Elo mängib ja asjatab ja uimerdab ringi ja jookseb riietamise eest ära, kuis aga jaksab.
"Pane nüüd mänguasjad kokku ja paneme kleidi selga, siis saame külla minna!"
Laps vaatab mulle suurte silmadega otsa: "Aga mis mõte sellel on...?"

***

Paar päeva tagasi käisime Wildes, et süüa.
Elo tarib endale lastetooli, sätime end siis istuma ja ootame, et keegi meiega tegelema tuleks. Ettekandjaid jookseb sinna-tänna, aga meie lauaga ei taha keegi suhelda. Elo läheb järjest rahutumaks ja ma üritan teda vaigistada, et küll varsti mõi tädi tuleb ja toob meile süüa. Ootame juba üle 10 minuti (mis rahutu 2-aastasega on üsna keeruline ja närviline tegevusetus), aga keegi ei tunne meie vastu huvi.
Järjekordsele möödaruttavale ettekandjale hõikab Elo järele: "Elo tahab süüa!"
Ja siis järgmisele: "Too Elole süüa."
Ja siis: "Too Elole PALUN süüa!"
Kuna keegi ei reageeri, siis pasundab ta lõpuks heleda häälega üle saali: "Elo tahab, PALUN, midagigi süüa!"
Kui siis lõpuks ettekandja meie lauda saabub, selgub, et päevalõunat enam ei ole. Kuigi kell ei ole isegi veel kaks, on päevalõuna otsas.
"Ja kohe mitte midagi ei ole - ei suppe ega midagi."
"Ei, kõik on kahjuks otsas. Meil tuli suur grupp ja me ei osanud päevalõunat nii suuremahulisena planeerida, nii et seda enam ei ole..."
"No mis mõte sellel siis on," pahandab Elo nõutult.