Vahepalad

Hommik. Eelmisel õhtul on olnud saun ja joodud siis - kes õlut, kes mahla, kes mullivett.
Elo tühjendab oma esimese piimakruusi. Vaatab väga mõtlikult kruusipõhja ja tähendab rahuolevalt: "See oli väga hea õlu!"

*****

Heal meelel korjab Elo kõik käepärased tekid - tema enda paks talvetekk, tema kerge päevatekk ja minu öötekk - endale voodisse ja teeb neist siis pesa. Ja vahel ta talvetekki ei taha, aga magab siis rahutumalt ja hommikuks on jalad külmad.
Ühel õhtul tahab ta kangekaelselt magada minu tekiga. Pika kemplemise peale saame asja nii kaugele, et ta soostub oma talveteki võtma. Näperdab seda siis mõtlikult ja teatab: "See on puhas. (Suvetekk läkski niimoodi talveunne, et Elo pissis selle täis ja nüüd tekk kuivab pööningul. Ja nii juba 3 kuud. ) See on pehme. (Tekk on villaheidest, vanaema tehtud.) See on soe. See on soodne!"
Poeb siis teki alla ja kraabib läbi võre minu tekist ka natuke enda voodisse, nii palju kui mahub ja pobiseb: "Elo kallistab seda. See on kasulik. See on emme tekk. See on soodsam!"
Ja ma ei saa siiani aru, kuskohast see 'soodne' tuleb. Meil ei käi mingeid katalooge ega muud rämpsposti, kus asju soodsalt või soodsamalt pakutakse...
Müstika.

***

Elo vaatab arvutist multikat ja röögatab järsku: "EMME!" Edasi läheb järjest vaiksemalt: " Tule siia! Tule minu juurde. Väike sõber."

Üks sõna see põleb mu keele, kui elu teeb südame täis.

"Kus emme on?!"
Elol on sellest saanud nii paanika-, segadus-, õigustus- kui ka tühiküsimus. Ükskõik, millise sigaduse puhul lendab see küsimus nagu varrukast. Ja vahel niisama, igaks juhuks. Või siis kellegi teise pahandamise peale, enese õigustamiseks.

Tükk aega arvasin, et kuulsin valesti, kui kord Elot päevaund magama pannes ise tukkuma jäin ning kuulsin siis, läbi poolune, et minu väike kallis tütar tänitas kuradeid nagu vihane voorimees. Aga ma ei olnud selles kindel. Äkki nägin oma poolunes? Või lihtsalt kuulsin valesti?

Paar päeva hiljem rääkis lapsehoidja, et Elo jauras oma paanikaküsimusega nende pool. Istunud voodis, et päevaund magada, ja muudkui käiab: "Kus emme on! Kus emme on?"
Lapsehoidja seletab ja seletab, et emme on tööl, emme on linnas ja varsti tuleb.
Iga vastuse peale kääksatab Elo uuesti: "Kus emme on?".
Ja lõpuks täiesti ahastava häälega:"Kulat küll, kus emme on?!"
Ja jäi siis magama.

***

Lähen WCsse. Elo tilpab loomulikult kaasa, seltsi. (Üksi on ju WCs ikka kohutavalt igav käia, kas pole?) Ja tahab siis ka poti peale. Kakale ja pissile ja kõike ja kohe.
Istub siis poti peal (emme äla hoia kinni, mine äla kööki!), kõlgutab jalgu ja vaatab nõudliku pilguga ringi: "Kas kassid on siia sittunud?"
"Mida need kassid teinud on," ei saa mina aru, arvates et kuulsin valesti.
Elo, rahulolevalt: "Ei, kassid ei ole siia sittunud. Ei ole."

(Ei maksa arvata, et ülaltoodud väljendid meil väga tavalised ja pidevas kasutuses on. Kurat võib-olla veel tuleb automaatselt ja ei kvalifitseeru roppuste hulka, aga kassid ja sittumine - seda väljendit on paar korda pruugitud vaid siis, kui kassid on oma kastiümbruse täis lasnud selmet kastil käia. Ja karjatus: "KEEL!!!" on minu poolt vahepeal nii tihti kasutusel olnud, et Elo isegi seda järgi kordama hakkas. Küll improvisatsiooniliselt, aga hämmastavalt õiges kontekstis.)

***

Kirjutan ja loen oma meile, Elo mängib oma asjadega ja laulab raamatuid - istub maas, raamat käes ja laulab "Kivil istub väike konn", miksides sinna sisse ka selle, mida raamatust piltidelt näeb.
Järsku tuleb padinal minu juurde, ronib sülle ja teatab: "Elo tahab sülle. Tuleb emmet segama."
Ja kallistab mind kõvasti.