Kunst kuulub rahvale...

... ning valmistatakse moodsale postmodernistlikule ajale kohaselt hetketunnetuse ajel käepärastest saadaolevatest näppujuhtunud vahenditest. Nagu esituskunstile kohane, on oluline ise kogu asjast rõõmu tunda ning teisi üllatada.

Kõige sobivam ajahetk juhtumiskunsti korraldamiseks on see õnnis nädalavahetuse hommikutund, kui Vaene Väsinud Emme loodab ärkamishetke kella 7-8 pealt kuskile inimlikumasse ajahetke venitada, ning, arvates lapsukese rõõmsalt mängimas olevat, natukene tukkuda üritab. (Nüüdseks suudan ma hommikuti magada padulärmis - raadio, Elo laulmine ja õiendamine, et miks ma ikka üles ei tule, kassi kräunumine jms olmemüra. Aga mu uni kaob hetkega, kui ühtäkki Kahtlaselt Vaikseks jääb. Siis ma suisa viskun voodist välja ja lähen vaatama, mis teoksil on.)

Käepärasteks vahenditeks kõlbavad kehamaalingu-kunsti puhul huulepulgad. (Kas teie teadsite KUI raskesti tuleb heledatest lapsejuustest välja tagasihoidlik roosa - kas-sul-on-tõesti-midagi-peal-värvi huulepulk?) Mina ei teadnud. Ja nüüd ei ole mul enam ka ühtegi huulepulka. On veel huuleläige, aga küllap on see vaid aja küsimus, millal Elo avastab korkide keeramise müstika. Siis ei ole mul ka ripsmetušši enam, ma kardan.

Kahjuks ei ole meil digifotokat, muidu ma riputaksin siia ülesvõtte Elo viimasest kunstiüllitisest. Kes oleks võinud arvata, et 6-7 pesukaitsest (ma arvan, et kaubamärk ei mängi rolli) ning kahest toonist tekstimarkeritest saab sedavõrd meeliülendava ning värvika poolpäikese-poollille. Minu kirjutuslaua peale loomulikult. Asjalikult viimast pesukaitset paremasse asendisse kleepides ning kohendavalt patsutades teatas lapsuke: "Elo tegi nüüd lollakust." Ja ronis laua pealt maha.

Aga poollill-poolpäike ise oli vahva ja värvikas - heleroosa ja -roheline valgel.
Väga naiselik. Väga (post)modern. Wägga Gunzt.

Elo-olud

Elo kobib pühapäeva hommikul voodist välja:" Kus issi on?"
Läheb teise tuppa, kus ka kedagi ei ole:" Kus issi pani?"
Natuke nõutult:" Hmh, minema pani..."

***
Sõidame talvehommikul linna poole ja põldude peal on paks valge udu.
Näitan Elole näpuga udu suunas ja seletan, et see valge asi seal lume kohal on udu.
Elo võtab asja kokku: "See on seal udupeen."

Sõidame autoga linnas ja Elo näitab eessõitva auto poole: "See on suits!"
"Ei ole, see on toss. Autol tuleb sealt tossu."
"See on toss. Autol on toss väljas..."

***

Õhtul enne magamaminekut kreemitame jalgu. Mina räägin, et peame nüüd jalgadele kreemi panema, sest muidu tulevad säärtele kestendavad laigud, mis kuivavad katki ja siis on paha ja valus.
Elo: "Lähevad katki ja siis on hullumaja..."

***

Üsna tavaline hommikune monoloog koos tegevustega, nii 15-20 minuti jooksul. (Eriti tavaline pühapäeva hommikutel, nii kella 7 ajal.)
Heatujuliselt: "Elo ärkas üles!"
Otsustavalt: "Elo tahab emmele kaissu!"
Kui ma sellele kohe ei reageeri, siis sama, ainult nõudlikumalt.
Kui ma ikka ei reageeri, siis lendavad minu pea suunas - tema väikest kogu ja toas valitsevat pimedust arvestades hämmastavalt täpselt - padi, tekk ja kaisuloomad. Elo saab kaissu ja ning võtab oma teki ja padja ENDALE kaissu, sätib end KESET minu voodit, KESET minu patja ning kraabib enda peale suurema osa minu tekist.
Kui ma julgen mingis osas protesteerida, siis järgneb sellele esimene hommikujonn. Kella 7 kohta piisavalt ärritav.
Mõningase kemplemise, nutmise ja läbirääkimiste tulemusena saan ma endale padjanurga, veerandi tekist ja u 20 cm laiuse riba voodiservast. Tingimusel, et magan näoga tema poole ja ta saab mul kahe käega ümber kaela kinni hoida. Tema tekk ja padi on turvaliselt tema selja taga.
Heal juhul me magame. Halvemal juhul käib üks kohutav siblimine ja kogu voodis tehakse suuri ümberkorraldusi - peamiselt selles osas, et minul on liiga palju patja, tekki ning häbematult lai osa voodist. Ning 10 väikest jõulist ja usinat varvast kaevavad mul nabas.
Mõne aja pärast, reipalt ja optimistlikult: "Elo ärkas üles! Emme ärkas ka üles!"
Kui reaktsioone ei järgne st ma ei hüppa rõõmsalt püsti ja ei hakka temaga suhtlema, siis tõmmatakse pealt ära tekk ja: " Elo ärkas üles. Emme ei maga enam. Emme ärkas ka üles. Lähme kööki putru keetma."
Viimast lauset korratakse erinevate intonatsioonide ja hääletugevusega seni kuni ma end püsti ajan ja me lähme koos kööki tegutsema.
Tema suunavate märkuste ja reipa juhendamise saatel paneme üles kohvivee, teeme pliidi alla tule ning käime koos WC-s (Emme tahab pissile, Elo tuleb seltsi kaasa).
Hommik on alanud.

Ja kui tsiteerida Elot (voodist välja ronides ja padinal köögi poole vudides):
"Elo älkas üles! Elo älkas üles! Suulepälane! Elo älkas üles!"

***

Kuulake - kui süüdatakse tähti...

Paljudel Olulistel Lugudel eellugu, kus antakse märku Kangelase peatsest ilmumisest igasuguste ebamaiste müstiliste ja tavatute märkidega. Ja mis võiks olla olulisem Eluloost?
Niisiis: Kunagi ammu-ammu aega tagasi, noh, nii aastapäevad ja natuke peale enne Kangelase ilmumist...

See oli aastalõpu-aegu.
Hilja õhtul hangedesse kaevatud rada pidi meie suurepärase välikemmergu poole krudistades lippasid peas igasugu aastalõpulised mõtted ning uueaastahõngulised visioonid. Ja üks viimastest oli, just rehe nurga tagant välja astudes ning maja taga avara põllu kohal kummuva tähistaevaga silmitsi jäädes, et tegelikult tahaksin ma last. Mitte et just jalamaid ja nüüd kohe, aga see valmisolek lapse saamiseks (või siis Kangelase ilmumiseks) lõi meeltest läbi nagu ilmutus.
KÕMM! langes risti üle taeva suure heleda sabaga täht, nagu tahaks sealt ülalt keegi tema seljas peadpidi põlluvagude vahele viskuda.
Ma olin tummakslöödud. Kõik me ju teame, et kui täht langeb, siis tuleb midagi soovida - langemise põgusa hetke jooksul. Ja siis see soov läheb täide. Teinekord vahid, sellest teadmisest innustatuna, pikki minuteid, kael kõveras, üles tähtede poole ja posid oma salajast sundsoovi, aga ei midagi. (Ma ei ole kindel, kas näiteks tähesadude ajal oma soovinimekirja skandeerida on ses mõttes aus?) Ja seal ma siis nüüd olin - uitmõteid omaette pobisedes ja külma kirudes rabati mind endega jalust.
Aga edasi oli vaikus. Ei mingeid langevaid tähti enam. Elu läks samasugust rada pidi edasi veel mitu pikka kuud - ahi ajas ikka karmu sisse, meie armastusväärne ja ürgvana Renault Electronic 11 (hellitusnimega Rosinante) kaotas suures külmas ka tahhomeetri ning soojasüsteemi ja tihased-leevikesed pirtsutasid kaerahelvestega, nõudes solvunud sidina ja viiksumisega päevalilleseemneid ning pekki.
Kevadel ühel korralisel arstilkäigul aga selgus, et tähed teadsid tõtt.
Umbes 8 kuud hiljem sündis ühel sama kargel ja külmal talveööl Elo.

Kangelane oli saabunud. Oodatust varem. Ja on ennast kenasti sisse seadnud.
Maailm oodaku vaid!

Silentium!

Et alustame siis. Elole tema päris oma võrgupäevik.

2 aastat on kadunud nagu liiv peost, säilides vaid põgusate kildude ja piltidena. Ja ajal, kui kogu elu näib ära arvutites elutsevasse libategelikkusesse kanduvat, on võrgupäeviku pidamine kuidagi palju mugavam kui vanamoodne sulepea ja vihu variant. (Võib-olla peaks Elole sulepea ja pudeli tinti ostma, juba praegu, et tal kooli minnes mõni muinasväärtus olemas oleks?)
Ja ma ei ole ise eriline päevikupidaja-inimene. Küllap sellepärast ei olegi mul päevikut raseduse algusest alates või siis näiteks vihku, mis algaks tavapärase sünnituslooga: "Siis läksid veed ja tulid valud ja..." Päeviku pidamine eeldab minu jaoks mingit eelhäälestust, meeleolu ja aega. Enam aega kui võrku kirjutamine ja ülesriputamine nõuab. Nii kummaline kui see ka ei tundu. No viskad kasvõi tööd imiteerides mõne päevamõtte või tähelepaneku siia üles. Ja see jääb alles, sageli koos sellega ka midagi hetke värskusest ja vaimust, mis õhtuks või järgmiseks päevaks või vähemväsinud olekus tabatud inspiratsioonihetkeks võib juba meelest läinud olla.

Väike laps on nii imetabane mutukas. Temaga juhtub pidevalt midagi. Tema tähelepanekud, maailma avastamise ja kirjeldamise katsed, seosed mida ta ümbritsevat jälgides teeb ja muud uitmõtted on sedavõrd ainulaadsed, vahvad ja sügavmõttelised, et kahju oleks kõike kaotada.

Proovime vähemalt.