Tõdemused

Hommikul ärgates kobib Elo mulle voodisse. Rahmeldab seal ringi ja minu porisemise peale, et emme kukub niimoodi voodist välja, võtab ta minu pahura ja unise näo endale kätte vahele ja etatab säravalt: "Oh sa mu kallis vanarauakene!"

***

Arutelu enne magamajäämist selle üle, mida tähendab kallis olema ja armastama; kes on kallis, kes keda armastab; et mina armastan teda ja ta on mulle väga kallis jne.
Pika arutelu võtab Elo lõpuks kokku nii: "Aga armastavad emad ei karju laste peale!"

***

Pildike Elo lasteaiast jõulupeolt:
jõuluvana saabub ja ajab igasugust sissejuhatavat juttu ja küsib siis, et kas siin ruumis džentelmene ka on. Vaikus. Lõpuks ütleb üks väike tüdruk väga veendunud häälega: "Siin küll ei ole, aga minul kodus on."

Tehno-elo

Oktoobri keskel:
Igal hommikul, kui me lasteaeda jalutame, tuleb mul ette lugeda kõik automargid, mis tee peale jäävad. Keldriaukude ääredon meil turnitud, kõik tee peale jäävad trepid läbi hüpatud. Virge vaim vajab uusi väljakutseid ja terane mõistus rakendust.

Niisiis - autode õppimine käib sedasi, et mina tuvastan automargi nähtava märgi järgi ja Elo kordab järgi. Praeguseks tunneb ta märkide järgi ära Audi, Volskwageni, Toyota ja BMW.

Aga uued automargid on järgmised (ja mul ei ole õnnestunud teda veenda, et TEMA võinuks valesti kuulda, mida ma talle ütlesin.)
Pjat (Fiat)
Potkits (Moskvitš)
Volskwagend
Toivo (Volvo)
Issand (Nissan. Iga Nissani peale teatab ta rõõmsalt - Ah see ongi issand.)

Novembri alguseks tunneb ta märkide järgi ära: Audi, Volkswagendi, Mercedese, Issanda, Toyota ning aeg-ajalt välimuse järgi Žiguli.
Ja siis on veel see auto, mis on nagu issil - happe sidrun. (Issil on Citroen Berlingo).
Ning ühest katkise märgiga Volkswagenist on tal tulnud käsitlus, et kui VW'l selle ümmarguse märgi seest mõned kriipsud ära kukuvad, siis on tulemuseks Honda. Nii et juhuks, kui ta pole veel aru saanud - kui VW natukene katki läheb, siis ongi tulemuseks Honda.

Eksistentsiaalsed elomured

Mõlgutus hommikul poole kahekasa ajal, WC potil istudes. Arutlusel on sugudevaheline erinevus.
Elo: "Mina pissin istudes. Aga lasteaias poisid pissivad püsti. NO see on sellepärast, et neil on noku. Minul ei ole nokut. Issidel on nokud. Minul on tussu. Mina pissin istudes. Emmedel on ka tussud..." (Iga lause lõppu käis minu nõusolev mõmin, sest põhimõtteliselt on jutt ju jumala õige.)
"Aga vanaemadel on habe."
(Mina olin täiesti sõnatu.)

***

Pikk arutelu koertest ja sellest, et võõraid koeri ei tohi puutuda ja söövaid koeri segada, jõudis lõpuks surnud koerteni. Elol on mälestus ühe koera surmast ning sellest, et loom maeti maha. Ja selle rakendus ellu:
Kui koerad ära surevad, siis nad pannakse mulla alla. Nad on katki ja haiged ja siis nad saavad mulla all magada. Ja siis nad söövad seal mulda ja saavad terveks. Aga mis neist siis saab?

Eloaasta

Aasta läind kui unenägu, mängides ja joostes.

***
Eelmisest suvest.
Minu vennanaine küsib Elo käest, et kas issi ka kodus on või kus ta siis on.
Elo paneb käed kõhule risti, vaatab hardal pilgul üles ja teatab: "Aga minu issi on teavas."
Natukese aja pärast:"Lendab seal ringi kogu aeg."
Lapse isa harrastab nimelt purilendamist.

***
Kokkuvõte Suure Reede sündmustest, sellest aastast.
Oli üks mees, Jesusiss. Kui ta suureks sai, siis pani isa ta pulga otsa. See oli väga kurb. Ja siis läks ta taevasse ja istub nüüd aujäri peal jumala paremal käel (siia juurde käib parema käega suur viibe enda kõrvale).
Paar päeva hiljem, olles sügavalt järele mõelnud Jesusissi elu ja tegevuse üle, teatas laps, et tegelikult pandi ta risti külge. Ja see oli sama kurb. Ja Maarja, kui ta suureks sai, oli ka kurb, sest tema käest keegi ei küsinud.

***
Täiesti ilmne tarkus: "Emme, sina oled suur ja mina olen veel väike. Sina oled natukene suur, aga varsti kasvan mina suureks ja sina kasvad ka sama suureks kui issi." (Ma olen 162 cm pikk).
Minu ebaleva seletuse peale, et mina tõenäoliselt enam ei kasva, teatab Elo sügava veendumusega: "Kasvad-kasvad. Sa ju sööd kogu aeg."

***
Kui ma talle midagi seletada ei oska või mingi küsimusega jänni jään ning seletan, et ma ei tea seda, siis saan ma reeglina vastuseks: "Tead-tead. Sul on ju kõik hambda suus alles."

***
Ülima meelepaha väljendus, mis reeglina kaasneb jonniga ja mille põhjustajaks on mingi minupoolne keeld: "Ma ütlen issile ja vanaemale kõik ära! Ja siis nad helistavad ja kutsuvad politse sulle. Ja politsei teeb sulle süsti, vot nii."
Lapse usk seadusesse ja jõustruktuuridesse saab alguse juba maast madalast ning see on omamoodi tore. Ma kahtlustan, et siin on mingi seos lasteaia kollektiiviga... :)

***
"Emme?" suured silmad vaatavad väga küsivalt ja uurivalt mulle otsa.
"Emme? Kas sinul on emainstinkt?"
"?!?!?!?!???"
"No kas on või?"
Minu ebamäärase seletamise peale, et küllap vist ikka on, jäädi rahusse.
(Kontekst võhikutele ja mittelapsevanematele - multifilm "Robotid".)

***

Poe ukse ees, ilma igasuguse hoiatava sissejuhatuseta: "Emme, aga mis siis saab kui süda valutab?"
Kuna ma tean, et maailmas on ainult üks Tõde - Elotõde, siis kasutasin ma iirlaste nippi - vastasin küsimusele küsimusega - et ei tea , mis siis ikka saab?
"Noh, siis lähed koju ja pikutad. Ja nii ongi." (Kes on näinud Vene mutlikat boamaost, papagoist, elevandipojast ja pärdikust, kujutlegu Elotõe ilmutamise juurde seda pärdiku käte-laiutamise-žesti.)

Elotarkus

Vahepeal on nii palju aega mööda läinud ja pole midagi kirjutatud. Ei teagi, kuhu aeg kaob, aga no lihtsalt kaob. Siia siis mõned elotarkused viimasest kolmest kuust.

***

Sõidame Eloga palju autoga ning jõudumööda üritan ma talle ka liiklust seletada: näiteks et valgusfoori ees peab seisma jääma kui punane tuli on ja et edasi võib sõita ainult rohelise tulega. Ja ikka, iga kord kui me foori taha seisma jääme, nõuab Elo: "Sõidame edasi!" ning mina siis jälle seletan fooritulesid jms.
Ma arvan, et see oli kuskil veebruaris, kui Elo tuli välja omapoolse käsitlusega liikluskorralduse eripäradest. Seisime jälle foori taga ja Elo nõudis edasisõitmist. Mina seletasin, et praegu on meile punane tuli ja sõita ei tohi ning küsisin siis, et kas ta teab, millal võib edasi sõita.
Elo teadis: "Ütle: palun sõita! Siis tohib."

***

Mai alguses ostsin Elole Kaplinski "Kaks päikest". (Tegelikult endale ka.) Ja nüüd loeme õhtuti teistmoodi muinasjutte unelugudeks. Ma ei tea täpselt, mida laps sellest tuletoomisest ja kollindusest aru saab, aga talle meeldib. Kuulab loo ära ja siis võtab raamatu enda kätte, lappab seda suvaliselt, vahel on raamat ka tagurpidi käes, ja loeb mulle muinasjuttu:
"Siin elasid suured kalad. Ujusid ringi. Täitsa ilusad kalad."
"Ükskord elas üks mees. Tal oli suur silm. Läks ujuma."
"Teinekord elas kala. Suur. Ta läks tööle."
Siis vaatab mulle rahuolevalt silma ja teatab: "Läbi."

***

Käisime metsas piibelehti korjamas. St mina korjasin lilli ja Elo sõi jänesekapsast. Vahva on see, et ta tunneb need lehed juba täitsa ära - 2a4k kohta pole ju paha?
Korjan mina siis lilli, koerad lällavad niisama ümbruskonnas ringi ja kass kondab ka lähikonnas.
Järsku tuleb Elo mulle selja taha, kass sabas, vaatab mind ja teatab: "Elo läheb kaob nüüd ära. Tsau!" Ja kõnnib minema.
Natuke hiljem, kui ma ragina peale talle järgi jõuan ja küsin, et kus ta siis oli ja miks ta mu hõikumisele ei vastanud, teatab laps:" Aga Elo oli kadunud."

Pisut hiljem astun kuskile oksa otsa ja kummardun kriimustust vaatama. Elo vaatab ja ütleb väga mureliku ja hoolitseva häälega: "Sulle astus puuk peale."

***

Hommik. Elo teeb issile pea peale pai ja räägib: "See on issi. Issi on ilus. Issi on suur. Issi on karvane. Teeb issile pai."

***

Misiganes pättusest ja pahandusest tuleva tüli peale kipub Elo viimasel ajal teatama, väga resoluutsel häälel: "Mina ei tegele sinuga praegu."

***

Mai alguses sätime ühel hommikul end sünnipäevale minema. Elo mängib ja asjatab ja uimerdab ringi ja jookseb riietamise eest ära, kuis aga jaksab.
"Pane nüüd mänguasjad kokku ja paneme kleidi selga, siis saame külla minna!"
Laps vaatab mulle suurte silmadega otsa: "Aga mis mõte sellel on...?"

***

Paar päeva tagasi käisime Wildes, et süüa.
Elo tarib endale lastetooli, sätime end siis istuma ja ootame, et keegi meiega tegelema tuleks. Ettekandjaid jookseb sinna-tänna, aga meie lauaga ei taha keegi suhelda. Elo läheb järjest rahutumaks ja ma üritan teda vaigistada, et küll varsti mõi tädi tuleb ja toob meile süüa. Ootame juba üle 10 minuti (mis rahutu 2-aastasega on üsna keeruline ja närviline tegevusetus), aga keegi ei tunne meie vastu huvi.
Järjekordsele möödaruttavale ettekandjale hõikab Elo järele: "Elo tahab süüa!"
Ja siis järgmisele: "Too Elole süüa."
Ja siis: "Too Elole PALUN süüa!"
Kuna keegi ei reageeri, siis pasundab ta lõpuks heleda häälega üle saali: "Elo tahab, PALUN, midagigi süüa!"
Kui siis lõpuks ettekandja meie lauda saabub, selgub, et päevalõunat enam ei ole. Kuigi kell ei ole isegi veel kaks, on päevalõuna otsas.
"Ja kohe mitte midagi ei ole - ei suppe ega midagi."
"Ei, kõik on kahjuks otsas. Meil tuli suur grupp ja me ei osanud päevalõunat nii suuremahulisena planeerida, nii et seda enam ei ole..."
"No mis mõte sellel siis on," pahandab Elo nõutult.

Vahepalad

Hommik. Eelmisel õhtul on olnud saun ja joodud siis - kes õlut, kes mahla, kes mullivett.
Elo tühjendab oma esimese piimakruusi. Vaatab väga mõtlikult kruusipõhja ja tähendab rahuolevalt: "See oli väga hea õlu!"

*****

Heal meelel korjab Elo kõik käepärased tekid - tema enda paks talvetekk, tema kerge päevatekk ja minu öötekk - endale voodisse ja teeb neist siis pesa. Ja vahel ta talvetekki ei taha, aga magab siis rahutumalt ja hommikuks on jalad külmad.
Ühel õhtul tahab ta kangekaelselt magada minu tekiga. Pika kemplemise peale saame asja nii kaugele, et ta soostub oma talveteki võtma. Näperdab seda siis mõtlikult ja teatab: "See on puhas. (Suvetekk läkski niimoodi talveunne, et Elo pissis selle täis ja nüüd tekk kuivab pööningul. Ja nii juba 3 kuud. ) See on pehme. (Tekk on villaheidest, vanaema tehtud.) See on soe. See on soodne!"
Poeb siis teki alla ja kraabib läbi võre minu tekist ka natuke enda voodisse, nii palju kui mahub ja pobiseb: "Elo kallistab seda. See on kasulik. See on emme tekk. See on soodsam!"
Ja ma ei saa siiani aru, kuskohast see 'soodne' tuleb. Meil ei käi mingeid katalooge ega muud rämpsposti, kus asju soodsalt või soodsamalt pakutakse...
Müstika.

***

Elo vaatab arvutist multikat ja röögatab järsku: "EMME!" Edasi läheb järjest vaiksemalt: " Tule siia! Tule minu juurde. Väike sõber."

Üks sõna see põleb mu keele, kui elu teeb südame täis.

"Kus emme on?!"
Elol on sellest saanud nii paanika-, segadus-, õigustus- kui ka tühiküsimus. Ükskõik, millise sigaduse puhul lendab see küsimus nagu varrukast. Ja vahel niisama, igaks juhuks. Või siis kellegi teise pahandamise peale, enese õigustamiseks.

Tükk aega arvasin, et kuulsin valesti, kui kord Elot päevaund magama pannes ise tukkuma jäin ning kuulsin siis, läbi poolune, et minu väike kallis tütar tänitas kuradeid nagu vihane voorimees. Aga ma ei olnud selles kindel. Äkki nägin oma poolunes? Või lihtsalt kuulsin valesti?

Paar päeva hiljem rääkis lapsehoidja, et Elo jauras oma paanikaküsimusega nende pool. Istunud voodis, et päevaund magada, ja muudkui käiab: "Kus emme on! Kus emme on?"
Lapsehoidja seletab ja seletab, et emme on tööl, emme on linnas ja varsti tuleb.
Iga vastuse peale kääksatab Elo uuesti: "Kus emme on?".
Ja lõpuks täiesti ahastava häälega:"Kulat küll, kus emme on?!"
Ja jäi siis magama.

***

Lähen WCsse. Elo tilpab loomulikult kaasa, seltsi. (Üksi on ju WCs ikka kohutavalt igav käia, kas pole?) Ja tahab siis ka poti peale. Kakale ja pissile ja kõike ja kohe.
Istub siis poti peal (emme äla hoia kinni, mine äla kööki!), kõlgutab jalgu ja vaatab nõudliku pilguga ringi: "Kas kassid on siia sittunud?"
"Mida need kassid teinud on," ei saa mina aru, arvates et kuulsin valesti.
Elo, rahulolevalt: "Ei, kassid ei ole siia sittunud. Ei ole."

(Ei maksa arvata, et ülaltoodud väljendid meil väga tavalised ja pidevas kasutuses on. Kurat võib-olla veel tuleb automaatselt ja ei kvalifitseeru roppuste hulka, aga kassid ja sittumine - seda väljendit on paar korda pruugitud vaid siis, kui kassid on oma kastiümbruse täis lasnud selmet kastil käia. Ja karjatus: "KEEL!!!" on minu poolt vahepeal nii tihti kasutusel olnud, et Elo isegi seda järgi kordama hakkas. Küll improvisatsiooniliselt, aga hämmastavalt õiges kontekstis.)

***

Kirjutan ja loen oma meile, Elo mängib oma asjadega ja laulab raamatuid - istub maas, raamat käes ja laulab "Kivil istub väike konn", miksides sinna sisse ka selle, mida raamatust piltidelt näeb.
Järsku tuleb padinal minu juurde, ronib sülle ja teatab: "Elo tahab sülle. Tuleb emmet segama."
Ja kallistab mind kõvasti.